ahh ei viitsi kirjutada, läks suht okeilt (kõik eesmärgid täitsin), käna ei pannud, viimane ei olnud, ise olen rahul... teisitiarvajatest ei arva ma midagi.
nüüd jõudsin koju ja käisin saunas... väga mõnus on olla... üsnapea vist kerge ps3 pela ka ja siis võib päevale kriipsu alla tõmmata.
Saturday, March 5, 2011
Saturday, February 26, 2011
Talikrossi I etapp - seis pole hea!
Niih, sai siis käidud talikrossil, mis oli ühtlasi esimene start sellel hooajal. Juba esimeste ringidega sai selgeks, et see aasta ei tule kerge. Plaan oli lihtne, lähen kulgen läbi ja üritan mitte meeste eliidilt ringiga saada... aga noo peale stardivilet lendas see plaan aknast välja ja rauad lükati ikka nii paremale, kui vähegi sai. Rada oli iseenesest jumala ok (vähemalt soojenduse ajal), kuid võistluste ajal olid looda teised, kuna meil oli teine ja ühtlasi ka viimane start. Üks osa oli täisti ajuvabaks muutunud (seal suusahüppetorni ees) ning viimane ring viskas küll kopa totaalselt ette ning üks tõus, mida soojenduse ajal sai äärepealt jalga maha panemata läbida muutus võistluse ajal selliseks, et lõpu poole oli mul tükk tegemist sealt jalgsi üles saada.
Starti kutsuti mind küllaltki heale possale ning start ise ka oli hea, sain kohe pundi etteotsa, esimese pikema sirge peal oli ka esimene kukkuja, kelle peast ma äärepealt üle sõitsin. Kuid üsnapea maksis ränk algus sama rängalt kätte. Teise ringi sirge peal vaatsin, et kiirus on 19km/h ja pulss 193, kuid lähemal uurimisel sai selgeks, et tegemist oli keskmiste väärtuste displeiga ning sealt saigi hävimine alguse ja kohe kohe hakkasid kostma selja tagant "paremalt", "vasakult". Ning äärmiselt halb uudis oli ka see, et eelmise hooajaga võrreldes pole midagi muutunud ning mul hakkas JÄLLE väga rängalt maksas pistma... egas midagi, kulgen siis lõpuni, mida saigi siia tegelikult tegema tuldud. Eelviimase ringi peal kuulsin selja tagant hullu kisakoori.. nimelt oli meeste eliidi liider mulle järgi jõudnud, kuid õnneks oli natuke jõudu, et punn põhja vajutada ja ringi viimased 300m piisavalt kiires tempos tehtud, et siiski ringiga ei möödutud minust (noo Austa ei lükanud ise ka punn põhjas, et lasta kõigil distants täielikult läbida). Viimase ringi lasin täielikult kulgemise tempos, sest sees oli niivõrd valus, et iga väiksemgi mügarik rajal põhjustas kohutavat valu. Kuid lõpetades olin Kevinist u. 300-200m vaid maha jäänud ning Raimoga oli ka vahe u. 3 minti, kuid Saarnits vana laiskvorst oli M18 arvestuse ära vajutanud... noo ei saa sellest vennast aru, sest trenni ta lihtsalt ei viitsi teha (andekas kuram).
Kukkusin ka 2 korda, esimene kord soojendusel kuskil autotee pealsel osal esimesel ringil... noo ratas käis lihtsalt nii kiirelt alt ära, et mitte kottigi ei saanud aru.. ning teine kord kukkusin võistluse ajal ka suht analoogses kohas, kui sattusin autotee peal rööpasse ning jälle läks ratas marukiiresti alt ära... peale seda sai vist isiklik rekord tehtud ratta peale tagasi ronimises.
Egas muud midagi, tulemuseks uhke esimene koht (tagantpoolt) ning vigadest on järeldused tehtud ja järgmine nädalavahetus eestikatel loodan hästi esineda ning mitte kirvega kurge püüdma minna ja peaga ikkagi ratast sõita.
Tsau-paka!
Starti kutsuti mind küllaltki heale possale ning start ise ka oli hea, sain kohe pundi etteotsa, esimese pikema sirge peal oli ka esimene kukkuja, kelle peast ma äärepealt üle sõitsin. Kuid üsnapea maksis ränk algus sama rängalt kätte. Teise ringi sirge peal vaatsin, et kiirus on 19km/h ja pulss 193, kuid lähemal uurimisel sai selgeks, et tegemist oli keskmiste väärtuste displeiga ning sealt saigi hävimine alguse ja kohe kohe hakkasid kostma selja tagant "paremalt", "vasakult". Ning äärmiselt halb uudis oli ka see, et eelmise hooajaga võrreldes pole midagi muutunud ning mul hakkas JÄLLE väga rängalt maksas pistma... egas midagi, kulgen siis lõpuni, mida saigi siia tegelikult tegema tuldud. Eelviimase ringi peal kuulsin selja tagant hullu kisakoori.. nimelt oli meeste eliidi liider mulle järgi jõudnud, kuid õnneks oli natuke jõudu, et punn põhja vajutada ja ringi viimased 300m piisavalt kiires tempos tehtud, et siiski ringiga ei möödutud minust (noo Austa ei lükanud ise ka punn põhjas, et lasta kõigil distants täielikult läbida). Viimase ringi lasin täielikult kulgemise tempos, sest sees oli niivõrd valus, et iga väiksemgi mügarik rajal põhjustas kohutavat valu. Kuid lõpetades olin Kevinist u. 300-200m vaid maha jäänud ning Raimoga oli ka vahe u. 3 minti, kuid Saarnits vana laiskvorst oli M18 arvestuse ära vajutanud... noo ei saa sellest vennast aru, sest trenni ta lihtsalt ei viitsi teha (andekas kuram).
Kukkusin ka 2 korda, esimene kord soojendusel kuskil autotee pealsel osal esimesel ringil... noo ratas käis lihtsalt nii kiirelt alt ära, et mitte kottigi ei saanud aru.. ning teine kord kukkusin võistluse ajal ka suht analoogses kohas, kui sattusin autotee peal rööpasse ning jälle läks ratas marukiiresti alt ära... peale seda sai vist isiklik rekord tehtud ratta peale tagasi ronimises.
Egas muud midagi, tulemuseks uhke esimene koht (tagantpoolt) ning vigadest on järeldused tehtud ja järgmine nädalavahetus eestikatel loodan hästi esineda ning mitte kirvega kurge püüdma minna ja peaga ikkagi ratast sõita.
Tsau-paka!
Tuesday, February 22, 2011
Mine ära külm kuram!
Kottigi erilist pole juhtunud, vahepeal toimetanud ainult puki peal... suht nüri!välja ka -20ga naljalt ei kipu... aa õnneks 3 järgmist nädalat tulevad suht lihtsad niiet pole väga probleemi.Vaatasin puki peal vääritud tõprad uuesti ära ning selle, kuidas reamees ryan ära päästeti ning palju muud sõja actionit... kui siiski... sellest ei piisa... kuul pähe kui nüri see pukk on... Laagrini jäänud veel vaid pmst 2 nädalat...
Tuesday, February 8, 2011
1 nädal minu blögis
Ega noo nädal algas ikka suht-suht niivõrd-kuivõrd stiilis, kohe teise koolitunni ajal tõstsime Helinat tema sünnipäeva puhul... 3nda tõstega tõmbasin selja suht pahasti ära... kohe kooli arsti juurde, tema määris mulle fastumit ja andis valuvaigisteid ning ütles, et enne neljapäeva ei tohiks trenni teha... seda viimast ma suht ignosin kütsin peale kooli Pirtal paar tundi baiki... noo mot on ikka suht laes... jääkski sõitma kui pimedaks ei läheks... aaa enne trenni tabas mind üks nõme üllatus, baigi tagarehv oli totaalselt tühi... egas midagi... pumpan täis siis... pumba musi oli läinud... noblää... ats ka toru ei tõstnud niiet suht kaput. Siis avastasin boksist tervelt 5 PUMPA (GEEZUZ!!!) ja ülla-ülla, et ükski neist ei toiminud... õnneks avastasin diivani pealt mingi pallipumba taolise asja, mille kohta ats rääkis, et omal ajal oli igal tegijal siuke pump ratta küljes... aa ega suht piin oli sellega vähemalt 2 atti sisse lüüa (ei tea kuidas sellega siis maanteka rehve täis lastakse), noo pika pusimise järgi sai tehtud ja siis trenni... Õnneks plaanis Piret ka oma trenni samale ajale ning talle oma ränka saatust kurtes ütles ta mulle tuimalt vastu lihtsalt, et miks ma rattapoodi ei läinud, seal oleks kompressoriga saanud täis lasta (FAKK!).
Kätte siis jõudis teisipäev... ärkamine oli piin, peale äratust jäin uuesti magama... normal... oleksin suht sisse maganud, kui mind poleks üles aetud... ja deem kuidas selg valu tegi kui üles ennast ajasin voodist... nooja egas midagi... kool oli suht mono, õnneks Õš küttis mulle viie minu niivõrd-kuivõrd tööle ning peale kooli tõmbasin Raimo juurde, kus me tegime igast värki ja siis lendasime Pirtale... üle pika aja käisime burksist ka läbi... deem... see tädi kastmega küll ei koonerdanud... naiss... läksime enne gardserisse minekut boksist läbi... esimene asi... KURAM! baigi rehv jälle tühi... noo kama... leiab boksist mingi siseka ja vahetab ära... hakkan pihta sellega... ja normaalne... 2 kodarat reaalselt pooleks... noo egas midagi... kohe trippisin Team Rattapoodi, kus sain Shimaka kasseti tähiku ja ostsin oma viimaste sentide eest 2 kodarat ning mehann ütles, et ülejäänutele ka pikka eluiga ei ennustaks (hiljem mainib seda ka ats). Boksi tagasi jõudes viskasin kodarad ringi ning ats rihtis kenasti jooksu ära... ning lisas veel seda ka, et pöid on ka niimodi ehk-kui seisus ehk pikka pidu pole... aga noo talvekaks kõlbab küll... Baigi osa trennist läks siis remondi peale ja peale seda jõukasse... Jõukas midagi erilist selja tõttu teha ei saanud niiet tegin aint rinnalt, käsi ja kõhtu ning mõned lampjalgsusvastased harjutused. Peale trenni sain Nelssoni ja Raimoga linna ja sealt juba koju... teepeal mingi somm mängis kurat teab keda ja lasi vastassuunavööndis äärepealt laubaka... me Raimoga ei saanud kottigi aru enne kui Nelsson roolis lasi "täiesti *%&¤/%/hfkas/¤/3&%(/#".... ega normaalne.
Kolmapäeval sai ka Pirtal kerge kolm tunnikest tehtud... algul 2h üksi ja siis tekkis boksi äkitselt Sten Kuskilt Põlvast isiklikult (koos rattaga O.O) ning kohe tema järel ka Raimo... Egas midagi... Pikema mõtlemise järel lasime tund aega Lillepil peeneks... lõppsaldo tuli ~70km... Pole paha... ega lillepil väga kiiremini polegi inimlikult võimalik sõita.
Neljapäev - Mõttetu päev
Reede - Mitte just väga palju huvitavam
Laupäev oli ka suht igav, kuid õhtul trippisime isaga Viljandisse, kuhu viisime ühe ratta ja omastasime uue rattakompuutri... polar oli juba suht-suht minemas, pidevalt jukerdas, aga tublisti ta teenis mind. Esmaspäeval sebime andurid ka ja võib selle rattastele peale installida.
Pühapäeval siis mõtlesin trenni ka teha... aga noo väljas oli hommikul juba -15 ja mida aeg edasi seda külmemaks, kuni -23ni vahepeal. Egas midagi... ronisin puki peale ja kannatasin tunni ära ning pärast Jürri ujuma... Jüris tegin elu pikima ujumise.... 100 otsa... esimesed 50 oli piin, aga teised 50 oli nagu lumme lasta. Peale trenirovkut tuli minu igaastane lemmiksaade Eesti otsib superstaari... Sai ikka korralikult naerda... noo ega ma ise ka just teab mis viisipidaja ole, aga noo... vähemasti ei roni ma enda skille demoma Rauale, Ilusale ja Rannapile ning veel miljonile eestlasele... aja.. see oli eriti kõwa wend, kes jooksis 2000m ja laulis taio cruz'i dynamite'i :D seal sai ikka korralikult naermisega peeneks lastud.
Laagerdama tahaks juba minna kuram!!!! ei viitsi siin külmas Eestis enam tiksuda ning klassivend Simmo näitas reedel Õšis ägedat uudist selle kohta, et lubab -30 (FFS!).
Ja hetkel vahin James Bondi telekast ning ei jõua oma tuppa magama minna, sest olen nii koomas. Tänase öö veedan vist diivanil
nüüdseks kõik siis
Tsau-paka
Kätte siis jõudis teisipäev... ärkamine oli piin, peale äratust jäin uuesti magama... normal... oleksin suht sisse maganud, kui mind poleks üles aetud... ja deem kuidas selg valu tegi kui üles ennast ajasin voodist... nooja egas midagi... kool oli suht mono, õnneks Õš küttis mulle viie minu niivõrd-kuivõrd tööle ning peale kooli tõmbasin Raimo juurde, kus me tegime igast värki ja siis lendasime Pirtale... üle pika aja käisime burksist ka läbi... deem... see tädi kastmega küll ei koonerdanud... naiss... läksime enne gardserisse minekut boksist läbi... esimene asi... KURAM! baigi rehv jälle tühi... noo kama... leiab boksist mingi siseka ja vahetab ära... hakkan pihta sellega... ja normaalne... 2 kodarat reaalselt pooleks... noo egas midagi... kohe trippisin Team Rattapoodi, kus sain Shimaka kasseti tähiku ja ostsin oma viimaste sentide eest 2 kodarat ning mehann ütles, et ülejäänutele ka pikka eluiga ei ennustaks (hiljem mainib seda ka ats). Boksi tagasi jõudes viskasin kodarad ringi ning ats rihtis kenasti jooksu ära... ning lisas veel seda ka, et pöid on ka niimodi ehk-kui seisus ehk pikka pidu pole... aga noo talvekaks kõlbab küll... Baigi osa trennist läks siis remondi peale ja peale seda jõukasse... Jõukas midagi erilist selja tõttu teha ei saanud niiet tegin aint rinnalt, käsi ja kõhtu ning mõned lampjalgsusvastased harjutused. Peale trenni sain Nelssoni ja Raimoga linna ja sealt juba koju... teepeal mingi somm mängis kurat teab keda ja lasi vastassuunavööndis äärepealt laubaka... me Raimoga ei saanud kottigi aru enne kui Nelsson roolis lasi "täiesti *%&¤/%/hfkas/¤/3&%(/#".... ega normaalne.
Kolmapäeval sai ka Pirtal kerge kolm tunnikest tehtud... algul 2h üksi ja siis tekkis boksi äkitselt Sten Kuskilt Põlvast isiklikult (koos rattaga O.O) ning kohe tema järel ka Raimo... Egas midagi... Pikema mõtlemise järel lasime tund aega Lillepil peeneks... lõppsaldo tuli ~70km... Pole paha... ega lillepil väga kiiremini polegi inimlikult võimalik sõita.
Neljapäev - Mõttetu päev
Reede - Mitte just väga palju huvitavam
Laupäev oli ka suht igav, kuid õhtul trippisime isaga Viljandisse, kuhu viisime ühe ratta ja omastasime uue rattakompuutri... polar oli juba suht-suht minemas, pidevalt jukerdas, aga tublisti ta teenis mind. Esmaspäeval sebime andurid ka ja võib selle rattastele peale installida.
Pühapäeval siis mõtlesin trenni ka teha... aga noo väljas oli hommikul juba -15 ja mida aeg edasi seda külmemaks, kuni -23ni vahepeal. Egas midagi... ronisin puki peale ja kannatasin tunni ära ning pärast Jürri ujuma... Jüris tegin elu pikima ujumise.... 100 otsa... esimesed 50 oli piin, aga teised 50 oli nagu lumme lasta. Peale trenirovkut tuli minu igaastane lemmiksaade Eesti otsib superstaari... Sai ikka korralikult naerda... noo ega ma ise ka just teab mis viisipidaja ole, aga noo... vähemasti ei roni ma enda skille demoma Rauale, Ilusale ja Rannapile ning veel miljonile eestlasele... aja.. see oli eriti kõwa wend, kes jooksis 2000m ja laulis taio cruz'i dynamite'i :D seal sai ikka korralikult naermisega peeneks lastud.
Laagerdama tahaks juba minna kuram!!!! ei viitsi siin külmas Eestis enam tiksuda ning klassivend Simmo näitas reedel Õšis ägedat uudist selle kohta, et lubab -30 (FFS!).
Ja hetkel vahin James Bondi telekast ning ei jõua oma tuppa magama minna, sest olen nii koomas. Tänase öö veedan vist diivanil
nüüdseks kõik siis
Tsau-paka
Sunday, February 6, 2011
Nonii...
Ega jamh... mõtlesin, et peaks ka päris oma blogi pidama hakkama. Põhiliselt keskendun siin rattaspordiga seonduvale. See aasta sõidan siis esimest aastat jungana ning ühtlasi on see minu teine aasta üldse tõsisemalt sõita (eelmine aasta suht avastasin seda rattavärki... suht huvitav). Enne seda sõin Elionidel kurki ja kulgesin niisama Kona kolmapäevakutel.
Võtan siis eelmise aasta kiirelt ühe postitusega kokku. Esimene suurem võistlus oli Tartu noortetuur, mis oli ühtlasi ka esimene maantee start mul. Esimesel etapil istusin pundis ära, järgmistel etappidel kulgesin mahajääjate pundis. Eriti masendusse selle pärast ei vajunud. Ega aeg läks edasi, vorm läks järjest paremaks, tuli Kiltsi laager... vorm läks natuke halvemaks. Peale Kiltsit olid baigi eestikad, seal juba ringiga ei saanud (kuigi just väga palju puudu ei jäänud). Pff... järgmine mälestus on maantee eestikad Rakveres. Nendega võib rahule jääda. Siis mäletan üht-teist trekilt. Fixiga oli suht keeruline alguses sõita. Õnneks väga tirri ei kippunud laskma. Trenni ajal olid mõned matsud, endal tundus joppavat, kuni selleni, kui suutsin üle Kiskoneni sõita ja Pirta treki betooni musitada. Siis enne treki eestikaid või tallinna meistrivõistlusi läks mul vitraažis kumm, olin kuram poole vitraaži peal, õnneks reageerisin hästi ja suutsin end juhtida neutraali peale, kus lõpuks viskas lenksu käest ja küllili mind (Novikov isiklikult ütles, et hästi reageerisin, kuigi oleks võinud natukene järsemalt viraažist alla tulla). Peale seda sobitasin tutvust mingise imepulbriga, mida Ats mu katkise jala peale pani. Järgmisena tuleb Narva... Seal läks suht hästi, kuni suutsin natukene drift king'i asfalti peal mängida ja stemmiga ribidesse mõra kukkuda ja äärepealt pealtvaataja rollis olnud Kribule täie lauluga sisse sõita. Peale seda läks mot maha ja hakkasid terviseprobleemid tekkima, millele toona väga tähelepanu ei pööranud. Siis mäletan Pirta trc'd, kus alguses sai päris hästi sõidetud, kuid siis purunes esimest korda elus mu baigi rehv... jamalugu... Järgmisena tulid Sügiskrossid. Peale esimest etappi läks tervis täitsa käest äraning läksin kiiremas korras Muza juurde. Muza vibutas näpuga ning ütles, et mul süda vajab puhkust ja veri on kehva ja võistelda ei tohi ega ka pulssi väga üle 140 lasta. Egas midagi. Võtsin rahulikult mõnda aega kuni Jüri sügiskrossini. Seal lõpetasin täpselt Kevini ja Raimo taga. Jäin suht rahule ja ega väga paremini polekski saanud/jõudnud sõita. Peale seda tegin suht väikese koormusega trenni ning lõpetasin hooaja 2 nädalase puhkusega. Puhkuse järel läksin uuesti Muza juurde. Tema andis uuele hooajale rohelise tule ning ütles, et tervis on väga hea. Ja egas muud midagi, nüüd olen paar kuud treeninud ja varsti lähen laagrisse.
Edaspidi vaatab, ehk korra nädalas kiikab siia ja lisab midagi uut ja loodetavasti huvitavat.
Ning ongi kõik,
Tsau-Paka
Võtan siis eelmise aasta kiirelt ühe postitusega kokku. Esimene suurem võistlus oli Tartu noortetuur, mis oli ühtlasi ka esimene maantee start mul. Esimesel etapil istusin pundis ära, järgmistel etappidel kulgesin mahajääjate pundis. Eriti masendusse selle pärast ei vajunud. Ega aeg läks edasi, vorm läks järjest paremaks, tuli Kiltsi laager... vorm läks natuke halvemaks. Peale Kiltsit olid baigi eestikad, seal juba ringiga ei saanud (kuigi just väga palju puudu ei jäänud). Pff... järgmine mälestus on maantee eestikad Rakveres. Nendega võib rahule jääda. Siis mäletan üht-teist trekilt. Fixiga oli suht keeruline alguses sõita. Õnneks väga tirri ei kippunud laskma. Trenni ajal olid mõned matsud, endal tundus joppavat, kuni selleni, kui suutsin üle Kiskoneni sõita ja Pirta treki betooni musitada. Siis enne treki eestikaid või tallinna meistrivõistlusi läks mul vitraažis kumm, olin kuram poole vitraaži peal, õnneks reageerisin hästi ja suutsin end juhtida neutraali peale, kus lõpuks viskas lenksu käest ja küllili mind (Novikov isiklikult ütles, et hästi reageerisin, kuigi oleks võinud natukene järsemalt viraažist alla tulla). Peale seda sobitasin tutvust mingise imepulbriga, mida Ats mu katkise jala peale pani. Järgmisena tuleb Narva... Seal läks suht hästi, kuni suutsin natukene drift king'i asfalti peal mängida ja stemmiga ribidesse mõra kukkuda ja äärepealt pealtvaataja rollis olnud Kribule täie lauluga sisse sõita. Peale seda läks mot maha ja hakkasid terviseprobleemid tekkima, millele toona väga tähelepanu ei pööranud. Siis mäletan Pirta trc'd, kus alguses sai päris hästi sõidetud, kuid siis purunes esimest korda elus mu baigi rehv... jamalugu... Järgmisena tulid Sügiskrossid. Peale esimest etappi läks tervis täitsa käest äraning läksin kiiremas korras Muza juurde. Muza vibutas näpuga ning ütles, et mul süda vajab puhkust ja veri on kehva ja võistelda ei tohi ega ka pulssi väga üle 140 lasta. Egas midagi. Võtsin rahulikult mõnda aega kuni Jüri sügiskrossini. Seal lõpetasin täpselt Kevini ja Raimo taga. Jäin suht rahule ja ega väga paremini polekski saanud/jõudnud sõita. Peale seda tegin suht väikese koormusega trenni ning lõpetasin hooaja 2 nädalase puhkusega. Puhkuse järel läksin uuesti Muza juurde. Tema andis uuele hooajale rohelise tule ning ütles, et tervis on väga hea. Ja egas muud midagi, nüüd olen paar kuud treeninud ja varsti lähen laagrisse.
Edaspidi vaatab, ehk korra nädalas kiikab siia ja lisab midagi uut ja loodetavasti huvitavat.
Ning ongi kõik,
Tsau-Paka
Subscribe to:
Posts (Atom)